Oscarid 2011 Spotlight: parim operaatoritöö

Selle aasta parima operaatoritöö nominentide saak toovad kõik visuaalsesse tabelisse midagi ainulaadset. Mõned kasutasid traditsioonilist käeshoitavat lähenemist, samas kui teised näitavad tohutuid maastikke ja tegelasi. Ainult üks saab Oscariga ära kõndida, kuid igaüks väärib nominatsiooni.

Neli väljakujunenud kineasti esitavad väljakutse suhteliselt uustulnukale, kuid saak on täis puhast talenti. Iga film lähenes visuaalsele esteetikale erineval viisil ja tulemuseks on kokkuvõte filmidest, mis eristuvad üksteisest, kuid teevad filminduses inspireeriva aasta.

Kuigi kõik viiest kandidaadist on seda väärt, väärivad märkimist mõned snubid. Robert Richardsoni kinematograafia aastal Shutter Island aitas sellel silma paista, kuid pikk vahe selle väljaandmise ja Oscarite jagamise vahel võis kahjustada selle võimalusi. Sisene tühjusesse on vaieldamatult kümnendi inspireerituim kinematograafia, rääkimata aastast. Kahjuks võisid selle vastuoluline teema ja vaevarikas tempo kahjustada selle võimalust saada ülemaailmset tunnustust.

Akadeemia kaldub hääletama pildimaterjali, mitte tehnilise loovuse poolt. Kuigi filmid nagu Algus lükkas kaasaegse kinematograafia ümbriku pöörlevate koridoride ja kallutatavate tubadega, sellel pole püsivaid pilte nagu Tõeline Grit või Kuninga kõne. Oleks üllatus, kui Akadeemia sel aastal oma lähenemist muudaks, kuid kõigil viiel kandidaadil on täielik õigus Oscariga ära minna.

--

Fotograafiadirektor Mattew Libatique leiab viisi, kuidas muuta iga filmitud film unikaalseks, kasutades vähem-on-rohkem lähenemist. Kuigi tema lähenemine Must Luik võlgneb palju tänu visuaalsete efektide edusammudele, käeshoitav kaamera oli filmi tundmise jaoks hädavajalik.

Libatique kulutab palju Must Luik peeglitega koormatud ruumides. Ilmselgelt tekitab see näitlejanna ümber jooksvale operaatorile probleemi. Õnneks oli visuaalsete efektide meeskonnal võimalus ta peegeldust digitaalselt kustutada. See andis Libatique'ile vabad võimalused stseeni võimalikult realistlikus stiilis filmimiseks. Just selle dokumentaalfilmi stiilis visuaalse komponendi tõttu Must Luik jätkab publiku pihta oma realismi, isegi keset oma üleloomulikku lookaare.

Must Luik väärib oma nominatsiooni mitte ainult oma lähenemisviisi, vaid ka selle asjakohasuse tõttu narratiivi struktuuris. Ometi puudub sellel visuaalne mõju, mida oleme näinud selle kategooria paljude varasemate võitjate puhul. See meenutab mulle Hurt Kapp, mis pälvis oma stiili eest nominatsiooni, kuid kaotas visuaalselt vapustavamale filmile, Avatar.

--

Innovatsioon on parim sõna Wally Pfisteri kinematograafia kirjeldamiseks. Harva teeb operaator filmis nii tihedat koostööd nii paljude osakondadega, kuid Christopher Nolani ainulaadne nägemus mitmest unenäomaastikust nõudis koostööd. Kaamerad olid paigutatud kohtadesse, kuhu nad ei julge kunagi minna, ja lükkasid tehnilised nõuded äärepealt.

Vähesed seavad kahtluse alla meelekindluse Alguskinematograafiat. See on tehnilisest vaatenurgast värske, kasutades uusimat tehnoloogiat, et pakkuda publikule kaasahaaravat visuaalset kogemust ilma 3D-revolutsiooni langemata. Nii arenenud kui teostus ka pole, puudub sellel ikkagi kujund, mida Akadeemia kipub pooldama. Näiteks saalis kaklustseen on tõeline tunnistus filmi loovusest, kuid paljudel oleks raske võrrelda tegelikku kujutist filmi tänavuse võistlusega.

Wally Pfister on filminud kõik Christopher Nolani filmid, välja arvatud Järgnev. See suhe on tänapäeval muutunud üheks filmides austatuimaks, kuigi harva sukelduvad need atmosfääripiltidesse, mida paljud saavad sellistest filmidest nagu Tõeline Grit või Kuninga kõne. Ometi on Pfisteri fotograafiasse sulandunud karm reaalsus, mis loob visuaalse esteetika ühtse suure osa Nolani töödest.

--

Danny Cohen ei pruugi olla tänavusel hääletusel nii tuntud kui teised, kuid tema operaatoritöö on põhjuste nimekirja tipus. Kuninga kõne on üks 2010. aasta enim kuulutatud filme. Kui Algus oli tehniliselt uuenduslik, Kuninga kõne on loominguliselt uuenduslik. Kaamera ei tee mingeid trikke, vaid lihtsalt puhkab asendites, mis lummavad vaatajat sensatsiooniliselt meeldejäävate piltidega.

Aplausi ootab lavastuse disainimeeskond, kes lõi kaamera ette hüppava keskkonna. Kuid ilma Coheni pingutuseta esitleda filmi peategelast nii, et see lugu täiendaks, Kuninga kõne võib olla vähem hinnatud.

Esimesest kaadrist kuni viimaseni, Kuninga kõne ei unusta kunagi, et see on film. See ei püüa olla hüperrealistlik, kuigi see nii on. Kaamera rõhutab selle ees avanevat põnevat lugu, lükates selle tegelased kaadri nurka ja võimendades kõiki emotsioone, mis Oscarile kandideerinud esitustest õhkuvad. Kui Kuninga kõne ei võida parima operaatoritöö tiitlit, istuvad paljud vaatajad tõenäoliselt šokis – ma tean, et saan.

--

Kuna tunnustatud kineastid juhatavad sisse filmitegemise digiajastu, juhib Jeff Cronenworth selle nomineeritud esitlusega lugu, mis on sama kaasaegne kui digirevolutsioon ise. Sotsiaalne võrgustik on sünge lugu ja selle kinematograafia surub seda tuhmide värvitoonide ja karge visuaaliga publiku peale.

Film ei anna Cronenworthile piisavalt võimalust oma kujunditega loominguliseks muutuda, seetõttu kasutas ta lihtsamat lähenemist ja uuris värvide kasutamist tegelaste motivatsiooni täiendamiseks. Üks silmapaistev stseen hõlmab strobovalgustust ja sügavaid värve, kui Mark Zuckerberg (Jesse Eisenberg) ja Sean Parker (Justin Timberlake) valjuhäälselt baaris räägivad.

Üldiselt on filmi kinematograafia vaoshoitud ja kauge. See püüab olla nähtamatu, luues samal ajal ekraanil olevale loole peene visuaalse aktsendi. Tõenäoliselt ei võida see parima operaatoritöö tiitlit, kuid on tore näha, et Akadeemia on taas digitaalsele kinematograafiale kaasa löömas.

--

Kui mõnel filmil on võimalus võistelda operaatoritööga Kuninga kõne, see on Roger Deakins ja tema imeliselt atmosfäärilised kujundid Tõeline Grit. Tuntud operaator esitles The Coen Brosi uusimat filmi. lõualuu tõmbavate visuaalidega, mis paljastavad Vana Lääne ilu.

Deakinsi siluettide ja tohutute maastike kasutamine on tavaliselt see, mille poolt Akadeemia hääletab, kuid sellel puudub teatav loovus, mis muudab Kuninga kõne nii kaasahaarav. Siiski, Tõeline Grit annab vaatajatele klassikalise lähenemise kinematograafiale, mis töötab narratiivi jaoks. Kuigi lugu jääb asjaosalistele truuks, on see (teatud mõttes) road-movie ja uurib Vana Lääne tohutut ruumi.

Üks stseen, mis eriti silma paistis (kuigi seda täiustati visuaalsete efektidega), oli avastseen, kus lumi langeb aeglaselt surnukehale. See on tüüpiline Coen Bros. avanevat, kuid visuaalselt haarab publiku avakaadrist.

--

Kes väärib teie arvates 2011. aasta parima operaatoritöö Oscarit? Kas keegi teie lemmikutest sai solvatud?

Dougray Scott eitab Batwomani kaasnäitleja Ruby Rose'i kuritarvitamise väiteid

Autori kohta