Rohelise sarvekese režissöör Michel Gondry räägib raskustest Hollywoodis

Michel Gondry esimene suur Hollywoodi märulifilm, Roheline vapsik, ilmus eelmisel nädalal üsna positiivse kassavastutuse saatel, mis tõi hinnanguliselt sisse 40 miljonit dollarit pühade nädalavahetusel.

Filmi tegemine oli Gondry jaoks avastamisprotsess, režissöör, kes oli harjunud juhtima väiksemaid, avangardsemaid filme. Roheline vapsik ajendas ta pea ees žanrifilmide kohati hüperboolsesse maailma, maailma, kus fännidel on kindlad arvamused – ja nad ei ole kitsi neid jagama.

Lisateavet fännide vastuse kohta Roheline vapsik kohanemine, vaadake meie intervjuu kaasstsenarist ja tegevprodutsendi Evan Goldbergiga.

Mis puudutab meie intervjuud Gondryga: kui lähete kohtuma filmitegijaga, keda austate ja imetlete, on julgustav, kui vestlus algab ühisel pinnal. Nii et kui Michel Gondry alustas meie intervjuud, öeldes mulle, et talle meeldib mu jope, tõusis mu optimism – ja minu usk tema esteetilist hinnangusse sai kinnitust.

Michel Gondry: Mulle meeldib teie oranž jope.

Screen Rant: Aitäh!

MG: Oranž on alahinnatud värv, see on kollase järel alahinnatuim värv.

SR: Ma arvan, et ütlesin seda sama asja (oranži kohta) umbes 500 korda. Numbrilisest liialdamisest rääkides pean teile ütlema, et ma olen selle fänn Laitmatu meele igavene päikesepaiste, olen seda vist 31 korda näinud, seega pean küsima – kas teeksite Charlie Kaufmaniga veel ühe filmi?

MG: Küsisin temalt ja ma arvan, et ta tundis, et praegu ei ole, aga me oleme kindlasti heades suhetes ja mulle meeldib tema töö ja talle meeldib minu töö. Töötame praegu selle nimel, et tõestada inimestele, et oleme ise võimelised – mis ei pruugi mõne inimese jaoks nii ilmne olla. Nii et proovime edasi ja tahaksime kunagi jälle koos töötada, kumbki pool ei ole vastu.

Hr Gondry pidi end päeva alguses välja vabandama – selleks, et filmida 3D-sissejuhatus filmi „The Green Hornet” linastus Jaapanis. Ta otsustas sissejuhatuse ise juhtida, kuna Gondry sõnul olid "3D-inimesed liiga konservatiivsed". Ta otsis "sügavamat" 3D-kogemust kui see, mida nad algselt lõid. See tõi meid 3D teema juurde Roheline vapsik, mis oli enamasti pärast teisendamist. Filmitegijana, kes kasutab tavaliselt praktilisi kaamerasiseseid efekte, mõtlesin, kuidas Gondry suhtus otsusesse näidata filmi vormingus, mis loodi peamiselt posti teel.

SR: Kuidas sa suhtusid 3D-sse? Roheline vapsik? Filmi ei tehtud täielikult 3D-s, nii et kuidas te pärast teisendamist otsustasite?

MG: See on midagi, mida ma tahtsin teha. Ma ei ütle, et ma ei tahtnud seda 3D-vormingus pildistada, aga nüüd olen teinud mõlemat. sest pildistasime mõned stseenid 3D-süsteemiga ja mõned filmistseenid 2D-s ning teisendasime [selle] pärast. Ma arvan, et mõlemad on tasuta – kuna 3D-kaameraga ei saa kõike teha, see on liiga suur ja nende kaamerate digitaalne kvaliteet on veidi piirav. Filmiga on teil palju peenem, nagu esiletõstmiste ja värvidega. Videol, kui me võtaksime teie jope oranži, oleks see kõik ühte värvi, üks oranž, filmil, kui kavatsete näha kõiki erinevaid oranže. Teravuse poolest on need (mõlemad formaadid) väga lähedased; kuid nüansside, värvide ja kontrasti poolest on film palju parem. Nii et konversiooni tehes on teil mõlemad maailmad. Ma arvan, et mõned inimesed tunnevad, et kui teil on 3D, siis peate pildistama 3D-s, kuid nad pildistavad 3D-s, nii et loomulikult kavatsevad nad ütle "minu viis filmi teha on parem." Ma ei ütle kellelegi, kuidas nad oma filmi tegema peaksid, nii et miks peaks keegi mulle ütlema, kuidas ma peaksin tegema minu oma?

SR: Seoses ootustega, kuidas seda filmi tuleks teha, tsiteeriti teid kui fännibaasi "fašistlikuks". Millised on olnud teie kogemused fännidega?

MG: Ma arvan, et superkangelase kujund võiks mulle seda poliitikavaldkonda meenutada. Probleem on selles, et halb ajakirjandus viis otseteedeni ja mõned ajakirjanikud olid väga õnnelikud, et need sõnad mu suust välja tulid – aga ma lihtsalt kommenteerisin pilte. Ülitugeva kangelase kujutluspilt inimestega, kes talle otsa vaatavad, nagu kuju, mida ma ei soovita inimestel teha. Mul on kahju, kui inimesed tundsid, et ma mõistan nende üle kohut.

Gondry jätkab, et fännid Roheline vapsik hindasid filmi enne, kui pildid olid saadaval või mis tahes viis teose enda täpseks hindamiseks – ja kui "nad otsustavad, et film läheb imeks enne, kui nad seda isegi näevad, siis see on nende probleem."

SR: See oli teie jaoks natuke lahkuminek. Mis teid selles projektis köitis? Kas tahtsite teha suurt märulifilmi?

MG: Noh, kui ma nägin Maatriks ja muid seda tüüpi filme, soovisin, et mulle oleks antud võimalus end kõigiga väljendada seda tehnoloogiat ja teha midagi suuremahulist, kuid õiget materjali ei tulnud mulle kunagi tee. Ka 90ndatel olid filmid nii tõsised, nii stilistilised ja libedad, et ma ei suutnud nendega samastuda. Kui Seth ja Evan mulle stsenaariumi saatsid Roheline vapsik Mulle väga meeldis, et see oli iseloomust juhitud ja see puudutab neid kahte kutti, kes on seotud, sest nemad vihkan sama inimest, kes on Britti isa/Kato ülemus, ja seetõttu muutuvad nad juhuslikuks kangelased. Britt rääkis kangelaseks olemisest, aga tegelikult saavad nad alguse nagu pahad poisid, nagu lapsed ja ma suutsin sellega samastuda.

Filmis seovad Britt ja Kato algselt vastastikusest kohviarmastusest ja Britti hiljutisest armastusest. surnud isa – soov vanameest rahustada inspireerib vempu, mis saadab nad teekonnale, et saada kangelased.

SR: Kas arvate, et liigute otse teise suure märulifilmi juurde?

MG: Ei, mitte praegu. Tegin selle kallal kõvasti tööd ja alustasin kõrvalt veel ühte väiksemat projekti, mille pean nüüd lõpetama, aga loodetavasti liigun erineva suurusega projektide vahel edasi-tagasi.

SR: Mis on väiksem projekt, millega te töötate?

MG: Ma teen filmi lastest, kes lähevad bussiga kooli ja koju, ning dünaamikast, mis juhtub, kui bussis on järjest vähem lapsi. Alustate kolmekümnega ja siis näete, kui intiimseks see muutub, kui kell on kaks. See ei ole dokumentaalfilm, see on narratiiv, kuid me lähtume selle inimestest, keda filmime.

Seda filmi võtted praegu New Yorgis Bronxis.

SR: Mis sind millegi sarnase tegemise juures köidab peale ilmsete rahaliste põhjuste Roheline vapsik vs. teha midagi iseseisvamat?

MG: Näiteks teadmine, et teie filmi hakatakse mängima korraga kümnel tuhandel ekraanil, on omamoodi hull – ja seda hakatakse esitama 3D-vormingus, mis on mulle lapsest saati 3D meeldinud. Mul oli vaatemeister, ma sain 3D-s naist joonistada silmi ristades – ma nägin nende kehaosasid välja hüppamas. Nii et ma armastan 3D-d väga, tunnen 3D vastu suurt huvi, nii et kui mulle antakse tööriistad 3D-projekti tegemiseks, on see minu jaoks unistus. See ja mulle meeldivad tegelased on kõik, mida ma tahan. Nüüd ei pane see mind vähem tahtma väiksemaid filme või dokumentaalfilme, sest ma arvan, et need kõik on huvitavad. Kui ma leian end kõigist nendest projektidest, mida ma siiani olen teinud, siis on minuga kõik korras. Mulle meeldib koostöö, mulle meeldib kaasata teiste inimeste ideid [ja] see juhtub, kui teete suurt filmi. Välja arvatud juhul, kui teid kutsutakse Stanley Kubrickiks ja te ei tee sõltumatut filmi 200 miljoni dollari eest. Ma lihtsalt mõtlen 2001, mis on minu arvates kõige kallim sõltumatu film, mis kunagi tehtud – mis on suurepärane, ma loodan, et kunagi teen ühe. Kuid ma tean parameetreid, kui ma selle projekti juurde jõudsin – pean kõigi eest hoolitsema, tagama, et nad kõik oleksid kaasas, ja see protsess huvitab mind.

SR: Rääkides sellest, tundub, et sellise suurusega projekti puhul on köögis palju kokkasid. Mis on kõige kummalisem noot, mille olete saanud?

MG: "Kurat, nii me Hollywoodis asju teeme," (produtsent) Neal Moritz.

SR: See on uskumatu, millele see viitas?

(Mõlemad naeravad.)

MG: Ma tean, et kavatsete selle isoleerida...

SR: Ma teen seda kindlasti, see on naljakas!

MG: Aga see ei esinda tema käitumist kogu aeg. Ta ütles seda ja me vaatasime teda ja ta vaatas ringi, nagu tahaks öelda: "Kas ma tõesti ütlesin seda?" ja me kõik hakkasime naerma.

Meie intervjuus Evan Goldbergiga mainis kirjanik, et meeskond kulutab oma loomeprotsessi raames sageli tunde üksteise peale karjudes; võime vaid ette kujutada, et see väide tuli välja ühelt nendest "ajurünnaku koosolekutest".

MG: Kõige ennekuulmatum fännivärk oli sellelt mehelt, kes ütles, et igaüks, kes arvab, et olen geenius, peaks vaatama minu teisi filme, nagu Keri tagasi, ja nad jooksevad mulle järele ja annavad mulle väljateenitud peksa [Gondry ütles tegelikult "hästi teenitud peksa mind üles", mis on täiesti armas, kuid me oleme üsna kindlad, et ta mõtles peksmist]. Nii et ta tahtis, et inimesed mind peksaks. Nii et see on minu mulje mingist fännipoisist ja sellest, kuidas nad mulle reageerivad. Olen koomiksitaustaga, tegin koomiksiraamatuid, aga Prantsusmaal me ei kummarda koomiksikangelast, vaid igapäevast tegelast.

SR: Kui saaksite öelda ühe asja neile, kes on 3D ja filmi teiste elementide kohta negatiivselt suhtunud, siis mida te ütleksite?

MG: Ma ütleksin, et 3D on suurepärane ja me tegime seda loominguliselt. Nii et kõigepealt peaksite enne otsuse tegemist otsima ennast. Number 2, režissöör ei juhi treilerit, nii et te ei saa hinnata filmi treileri põhjal ja number 3, te ei saa hinnata filmi mitte millegi põhjal. Nii et ma soovitaksin inimestel filmi vaadata ja seejärel otsustada. Ma arvan, et see meeldib neile, see film on tehtud nii neile kui ka teistele inimestele ja ma arvan, et selles filmis on palju koostisosi, mis neid üllataks. Me ei mõnita, see pole žanri pettus, see on väga tõsine komöödia, elus on komöödiat ja minu arvates on vale näidata elu ilma igasuguse huumorita. Nii et ma tahan näidata tegelasi kogu nende inimlikkusega. Isegi kui nende lood on erakordsed, on need normaalsed inimesed ja ma arvan, et see on minu arusaam superkangelase filmist. Mul on kahju, kui inimesed seda näha ei taha, aga ma arvan, et kui nad annavad võimaluse, siis see meeldib neile.

SR: Kas lavastuses oli midagi, mis tekitas vaidlusi, mille nimel pidite võitlema? Mainisite, et Seth pidi avajada pikkuse eest võitlema Chudnofskyga (Christoph Waltz).

Need, kes on filmi näinud, mäletavad tõenäoliselt pikka sissejuhatust Tšudnofsky tegelaskujule filmis Los Angelese ööklubi – stseen, mida kõik lavastuses osalenud, peale Seth Rogeni, tundsid end vajalikuna kärpimine. Kuid kui nad filmi testisid, oli publik vahetusele valdavalt positiivne ja nii jäi stseen viimases lõikes terveks.

MG: Oli palju stseene, mille kohta meil oli eriarvamusi. Päeva lõpuks meeldis meile kõigile, mida me otsustasime, ja me isegi ei tea, kellel mis idee oli. Ühel päeval kuulsin Sethit rääkimas, kuidas Musta Kaunitari pooleks lõikamine oli tema idee, ja mitte ainult, vaid ma olin selle vastu. Tegelikult oli see just vastupidi. See oli minu idee ja tema oli selle vastu, aga kuna see meile mõlemale praegu meeldib, siis me ei tea, kes selle idee välja tuli. Ma arvan, et nii see käib. Charlie Kaufmaniga oli sama lugu – kui me koos töötasime, olid mõned ideed minult, aga tema ei mäletanud ja mõned ideed olid temalt ja mina ei mäletanud. Mälu on väga subjektiivne ja selektiivne, kui sulle kord miski meeldib, siis sa tõesti ei tea, kumma poole eest sa võitlesid.

-

Roheline vapsik on praegu kinodes.

Jälgi mind Twitteris @jrothc ja Screen Rant @screenrant

90 päeva fännid üle suure edu vallalise elu pärast Lizi kihlumist