5 asja, mida Blade Runner 2049 tegi originaalist paremini (ja 5 asja, mida originaal tegi paremini)

Veel 2017. aastal tegi Denis Villeneuve midagi, mida peeti võimatuks. Ta lavastas järje Ridley Scotti põhjapanevale ulmelisele neo-noir’ile, Blade Runner, 35 aastat pärast originaali väljaandmist... ja see ei olnud nõme. Tegelikult kiitsid kriitikud filme sama hästi kui esimest, võib-olla isegi paremat ja igati ootamist väärt. Arvestades nii paljude hilinenud järgede muserdavat pettumust – eriti need, mis määrivad oma lähtematerjali mainet — see oli suur saavutus. Siin on 5 asja Blade Runner 2049 Tegi paremini kui originaal (ja 5 asja, mida originaal tegi paremini).

10 Blade Runner 2049: kujutab tulevikuühiskonda

Peamiselt tänu palju suuremale eelarvele ja asjaolule, et visuaalefektide tehnoloogia oli 2017. aastal palju arenenum kui 1982. aastal, Blade Runner 2049 tegi tulevikuühiskonna kujutamisel parema töö kui originaal.

Kõrgete pilvelõhkujate, täielikult industrialiseeritud maastike ja taevasse paiskuvate leegipursketega on originaal Blade Runner tegi tuleviku kujutamisel suurepärast tööd. Kuid selle ülimalt veider kostüümikujundus muudab selle puhtaks fantaasiaks. See, kuidas Denis Villeneuve’i järg tuleviku tehnoloogiat, sotsiaalseid struktuure ja reklaami kujutas, oli fantastiline. Selline võib Ameerika 2049. aastal tegelikult välja näha.

9 Blade Runner: Noiri tagasihelistamised

Mõlemad Blade Runner filme võiks klassifitseerida neo-noir’ideks, kuid esimene neist kehastab seda žanri kindlasti palju rohkem. Alustuseks see põhimõtteliselt loodud see žanr. Filmid nagu Hiinalinn oli juba võtnud film noir’i tropid ja visuaalsed markerid ning siiranud need modernseks kaasaegsete sotsiaalsete hirmudega, kuid Ridley Scott astus selle sammu edasi ja lõi film noir tulevik. Kuigi seal on palju futuristlikku tehnoloogiat, nagu lendavad autod, jäi Scott noir’i valgustehnikatele, kaameranurkadele ja motiividele nii täpselt kinni, et see on endiselt ühtlane Malta pistrik ja Kahekordne hüvitis.

8 Blade Runner 2049: veenev peategelane

Ohvitser K on palju mõjuvam peategelane kui Rick Deckard. Kuna Ridley Scott keskendus tegemisele Blade Runner atmosfäärielamus, ei võtnud ta aega tagamaks, et Deckard oleks isiklikult põnev. Seal oli Deckardi võimalus olla ulme vastus Philip Marlowe'ile või Sam Spade'ile, kuid selle asemel oli ta lihtsalt üsna tuim. Temast on raske hoolida. Ohvitser K-ga on seevastu lihtne ühendust saada. Ta on kurb, üksildane tüüp, kes elab läbi isikliku kriisi ja seisab silmitsi raske otsusega raske otsuse järel, lihtsalt oma igapäevaelus.

7 Blade Runner: juhtkonna sisemine konflikt

Nii Rick Deckard kui ka ohvitser K on sunnitud oma deemonitega silmitsi seisma, kui neile määratakse replikantide jälitamine ja nende tegevus. Esimese sisemine konflikt on aga palju mõjuvam kui teise oma. K-d tutvustatakse replikandina, keda LAPD orjastab, et tappa omasuguseid. See on uskumatult intrigeeriv konflikt. Kuid Deckardi oma on vaieldamatult huvitavam.

Deckardi sisemine võitlus seisneb selles, et ta tunneb end vähem inimesena kui masinad, mis teda tapma on saadetud. Ilmutus, et ta ise võib olla replikant, tuleb alles päris lõpus ja isegi siis jääb see mitmetähenduslikuks.

6 Blade Runner 2049: Maailmaehitus

Originaal Blade Runner selgitab replikantide taustalugu kas tiitlikaardil või hääljutustuses (kuigi on võimalus, et kumbki neist on tegelikult filmis, olenevalt lõikest, mida vaatate), siis esitab meile nägemuse Los Angelese pimedast tulevik. See on hea näide ulmemaailma loomisest, kuid Blade Runner 2049 laiendas seda maailmaehitust oluliselt, näidates meile San Diego ja Las Vegase tulevasi versioone ning ka seda, kuidas erinevad sotsiaalsed klassid elavad selles tihedas, düstoopilises ja ülerahvastatud ühiskonnas. Seal on isegi prügi täis saar, kus elab sadu ümberasustatud hulkureid.

5 Blade Runner: suur vaiba tõmbamine

Mõlemad Blade Runner filmid lõpevad mõtlemapaneva süžeepöördega. Esimene lõpeb ilmutusega, et Deckard on (võimalik) replikant. Teine šokeerib vaatajaid, pannes nad uskuma, et K on replikantlaps, ja jõudes seejärel järeldusele, et ta pole eriline. Denis Villeneuve'i pööre on kahtlemata hämmastav. Järje pööre pole mitte ainult täiesti ootamatu, vaid ka vana ulmeklišee õõnestus. "valituist". See oli narratiiv, milles väljavalitu osutus mitte valituks üks. Kuid Ridley Scotti keerdkäik ületab selle peaaegu, sundides publikut kogu oma reaalsustaju kahtluse alla seadma.

4 Blade Runner 2049: viimane jõuproov

Nagu peaaegu iga filmi puhul, on Blade Runner filmid lõpevad suure jõukatsumisega peategelase ja antagonisti vahel. Esimeses filmis Roy Battyt kujutatakse ohvrina kui ta teeb Deckardist parimaks käsivõitluses ja selgitab seejärel uskumatus monoloogis replikantide raskusi. See on hingemattev finaal. Kuid teises filmis peatab K Luvi süstiku, kui too viib Deckardi piinamisele. Ta sukeldub ookeani, et päästa Deckardi ja lavastada tema surm, et Wallace teda ei otsiks. K-l õnnestub Luv ​​uputada, kuid mitte enne, kui naine teda surmavalt haavab. Esimesel oli uskumatu lõpptulemus, kuid järg suutis selle ületada.

3 Blade Runner: küberpungi troopid

Ridley Scotti oma Blade Runner ja William Gibsoni oma Neuromancer on kaks kõige enam tööd mida tavaliselt peetakse küberpungi žanri pioneeriks. Blade Runner 2049 ei kuulu tehniliselt küberpungi kategooriasse, kuid selle disain pole nii murranguline kui Blade Runner. Küberpungi žanr seisneb tulevikuseadete kasutamises, et kajastada kaasaegseid hirme, eriti neid, mis on seotud kapitalismiga.

Blade Runner 2049 laiendas originaali visuaalset stiili oma neoonreklaami täiustatud versioonidega, kuid ilma selleta ajakohastatud kommentaar praeguse poliitilise kliima kohta, mida ulme peaks kommenteerima kusjuures Blade Runner oli läbinägelik mõtisklus Reagani Ameerikast.

2 Blade Runner 2049: A.I. armastuslugu

Mõlemas Blade Runner filmid, peategelane astub romantilisse suhtesse tehisintellektiga. Originaalis avastab Rick Deckard replikandi Rachaeli ja hakkab temasse armuma. Sellel süžeel on vananeb halvasti, kuna see langeb ebamugavasse "Born Sexy Yesterday" troopi ulmekirjandusest. Vihjatakse, et replikandid võivad muutuda tundlikuks, nii et fakt, et Deckard Rachaeli seksuaalselt kimbutab, on omamoodi häiriv. Järelmekis aga K suhe oma A.I. naine tunneb end tõelisena, hoolimata sellest, et ta on üles ehitatud keerulisele programmeerimisele. See suhe on üsna kurb, osaliselt seetõttu, et see on tegelikult see, kuhu ühiskond liigub.

1 Blade Runner: originaalsus

Blade Runner 2049 teeb fantastilist tööd originaalfilmi ainulaadse, noir-tooniga, neoonvalgusega retrofuturistliku välimuse taasloomisel, kuid see pole kaugeltki nii muljetavaldav kui selle nullist loomine, mis on täpselt sama, mida Ridley Scott ja tema meeskond tegid kui nad esmakordselt 1982. aasta originaali kokku panid. Isegi kui järg on üldiselt pisut parem film kui originaal, saab originaal meile filmi tutvustamise eest alati brownie punkte. Blade Runner universum esiteks. Ilma selle austatud kultusklassikuta, mis rajal lõõmab, poleks järge.

EdasiLennukid, rongid ja autod: 13 asja, mis täna veel vastu peavad

Autori kohta