Tavalised inimesed: 5 asja, mida saade teeb paremini kui raamat (ja 5 asja, mis igatsevad märki)
Hulu ja BBC Three Normaalsed Inimesed on pälvinud kiitvaid hinnanguid nii vaatajatelt kui ka kriitikutelt. Saatejuhid suutsid kuidagi väga kirjandusliku teksti ekraanile kohandada. Enamik kohandusi ei suuda tavaliselt kunagi tabada selliste raamatute tegelikku olemust, eriti nende raamatute, milles toimub palju sisemonoloogi. Kuid saatejuhid jõudsid täiuslikkusele väga lähedale. Ekraani kohandamine Normaalsed Inimesed on üks, mida enamik raamatute austajaid samuti aktiivselt naudib.
Saade suutis kohati teatud asju paremaks muuta ja parandada Marianne ja Connelli armastuslugu jälgiva vaataja üldist kogemust. See on suur saavutus. On väga vähe asju, mida see saade oma kohandamisel kahe silma vahele jätab. Siin on mõned viisid, kuidas saade raamatut paremaks muutis, ja mõned asjad, mis paadunud raamatusõbrad kindlasti pisut ärritaksid.
10 PAREM: tõhusalt kohandatud raamat, milles on nii palju sisemonoloogi
Noorte täiskasvanute raamatute ekraanile kohandamise probleem seisneb selles, et see kaotab tavaliselt väga olulise
Selliste sisemonoloogide kohandamine ekraanile toimub tavaliselt häälkõnede kujul, nagu on näha filmis nagu Müürililleks olemise eelised. Aga häälkõned ei tööta mõnikord. sisse Normaalsed Inimesed, suudavad nad osa neist mõtetest muuta dialoogideks ja vestlusteks ning mõned vaiksed stseenid suudavad tabada nende keeristormide olemuse.
9 VÄLJA jäetud: Daisy Edgar-Jones on liiga ilus
Marianne tegelaskuju peaks olema "ebakonventsionaalse" välimusega. Eriti kooliajal peaks ta olema keegi, kes ei sobi atraktiivseks peetava normidega. Ta ei pinguta selle nimel, et ka end sellisena näeks. Nii et tema stiilimuutus kolledžis peaks olema eriti tähelepanuväärne.
Daisy Edgar-Jones, kes kehastab Mariannet, on algusest peale liiga ilus. Kedagi ei petta, öeldes, et ta on "ebatavaliselt" atraktiivne. Sel viisil olles jätab etendus ilma "ebatavalise" välimusega peategelase näitamisest, kellega paljud oleksid olnud seotud.
8 PAREM: sisukad vaikused kogu saate vältel
Normaalsed Inimesed on väga sõnakas raamat, kuid see ei ole väga sõnakas saade. On venitusi ajal, mil ei räägita, ei räägita. Need vaiksed venitused võimaldavad vaatajatel sukelduda mõtetesse, mis tegelastel tekkida võivad. See on kasulik viis, kuidas see sari püüab vaatajatele näidata tegelaste elu.
Näidatakse igapäevaseid tegevusi; Connell jalutab raamatukogust läbi, Marianne koristas köögilauda ja nii edasi. Aga need asjad võimaldavad vaatajatel tegelasi paremini mõista. Saatejuhid suudavad suurepäraselt järgida filosoofiat "saade ei ütle".
7 MISSED: klassi aspekti tähtsuse vähenemine
Connelli ja Marianne'i suhe on kahe keerulise isiku vahel, kes on samuti pärit väga erinevatest majanduslikest ja sotsiaalsetest klassidest. See on raamatu väga oluline osa. On mitmeid juhtumeid, kus Connell suhtub maailma väga erinevalt oma töölisklassi kasvatuse tõttu.
Etendus pühendab väga vähe aega selle klassivahe komplikatsioonide lahtiharutamisele. Keskendudes nende romantilistele suhetele, jääb saates puudu nüanssidest, mida nende suhetes mängivad sotsiaalmajanduslikud tegurid.
6 PAREM: fookus on täielikult nende suhetel
Etendus ei kaldu kõrvale kõige olulisemast, Marianne ja Connelli suhetest. Igas episoodis saavad vaatajad sügavama pilgu igale neist tegelastest ja nendevahelistest suhetest. Vaatajad saavad olla tunnistajaks nende kahe enneaegse tegelase suhete kõverusele, kasvule, puudustele ja täiuslikkusele.
Kõik muu näib olevat alatükid. Etendus kulub täielikult ära, kujutades kõike, mis nende tegelastega läks õigesti ja valesti. Ühelegi teisele tegelasele või suhtele ei pöörata samal tasemel tähelepanu.
5 VÄLJA jäetud: 12 osa 266 leheküljelisest raamatust
Normaalsed Inimesed on väga lühike ja terav raamat ühtlase tempoga. Saatejuhid otsustasid muuta selle 266-leheküljelise raamatu 12-osaliseks sarjaks. See võimaldas neil aeglaselt näidata nende tegelaste kasvu ja kujutada nende suhte intensiivsust.
Kuid 12 episoodi pikkune seeria tundub pisut liiga palju, arvestades minimaalset algmaterjali, millega nad töötasid. Kas nad oleksid võinud saate palju lühemaks muuta? Võib olla. Kas 6-episoodilisest seeriast oleks piisanud? Võib olla. Päeva lõpuks tundub saade pisut liiga venitatud ja seda tunnetavad eriti need, kes vaatavad saadet ilma raamatut lugemata.
4 PAREM: Marianne suhet oma perega näidatakse algusest peale
Raamatu lugejad saavad vaevu aimu, mis Marianne perel täpselt viga on. Saatejuhid valisid aga teistsuguse lähenemise. Juba esimesest episoodist peale näevad vaatajad ebafunktsionaalset perekonda, kus Marianne kasvab. Publik suudab seega kogu saate vältel Mariannele paremini kaasa tunda.
Vend ja ema on korduvad tegelased ning see karmus ja külmus, mille ümber Marianne üles kasvas, aitab publikul tema olemust ja tundeid palju paremini mõista. See on üks viise, kuidas kohandamine suudab algmaterjali väga hästi täiustada.
3 VÄLJA jäetud: mõnda sisemonoloogi ei saa lihtsalt kohandada
See saade teeb head tööd, muutes mõned sisemonoloogid vestlusteks ja näitamaks vaatajatele, mida nad mõtlevad, ilma neile tegelikult ütlemata. See on teinud paremat tööd kui paljud viimase aja raamatukohandused.
Aga päeva lõpuks sellise raamatu tipphetk nagu Normaalsed Inimesed on terav täpsus, millega Sally Rooney kirjutab sellest, mis nende tegelaste peas käib. Seda pole lihtsalt võimalik ekraaniga kohandada. Nii et ekraani kohandamine vajab seda alati.
2 PAREM: näitlejad äratavad tegelased ellu
Daisy Edgar-Jones ja Paul Mescal äratavad ellu vastavalt Marianne ja Connelli. Nende näitlejate osatäitmised on silmapaistvad. Need tegelased on rasked ja ilma õigete näitlejateta oleksid nad ekraanil väga erinevalt välja tulnud. Edgar-Jones ja Mescal sobivad nende tegelaste jaoks ideaalselt.
Nende õrnad ja toored esitused viivad etenduse uuele tasemele. Kuigi ka ülejäänud näitlejad esinevad suurepäraselt, tuleb neid kahte eriti hinnata selle eest, et nad toovad ellu kaks väga keerulist tänapäeva kirjandusklassiku tegelaskuju.
1 MISSED: The Tone Of Show
Igaüks, kes on raamatut lugenud, on teadlik teksti elavast kvaliteedist. Sally Rooney kirjutab noortest nii, et ainult noored saavad endast kirjutada. Ta kirjutab nende tegelaste räigest huumorist, sarkasmist ja teravmeelsusest, mis muudavad raamatu popiks.
Vaatajale, kes vaatab saadet ilma raamatut lugemata, peab saate toon kindlasti masendavalt kurvaks. Saade on vaikne ja aeglane. Raamatu veidrad aspektid ei pruugi ekraanile ilmuda.
EdasiHarry Potter: 10 tegelast, kes oleksid pidanud Azkabani minema
Autori kohta