Stephen Kingi kohandused: 5 etendust, mis olid suurepärased (ja 5, mis jäid märkimata)

Sisuhoiatus: järgmine artikkel sisaldab arutelusid kuritarvitamise üle

Stephen Kingi töid on erinevates meediavormides kohandatud alates 1970. aastatest. Alates arthouse-piltidest kuni kassahittideni – Kingi bibliograafia on avaldanud filmikunstile püsivat mõju. Lisaks ei piirdu Kingi kohandused filmidega. Tema loomingut on kohandatud ka arvukate televisiooni minisarjade kujul, millest mõnda on kiidetud kriitilisemalt kui teisi.

Mõnel kohandusel on virnastatud heidetega laiaulatuslik ulatus (Stend), samas kui teised on rohkem vaoshoitud ja intensiivsemalt iseloomustatud (Särav & Viletsus). Olenemata narratiivi laiusest on mõned etendused Oscarit väärt, teised aga heade kavatsustega, kuid sihtmärgist kõrvale kalduvad.

10 Märgist mööda lastud: Matthew McConaughey – The Dark Tower (2017)

Tume torn oli lavastus, mis polnud midagi, kui mitte vaevatud. McConaughey tundus aga olevat The Man in Blacki jaoks ideaalne. Lõppkokkuvõttes oli film jama ja McConaughey keset oma karjääri taastumist ei jää puutumata.

Filmis ei eksisteeri ühtki The Man In Blacki mõjuvatest aspektidest. Ta on mõistatus nii Kingi loomingus kui ka 2017. aasta kärbitud filmi kohandamises, kuid see töötab ainult esimeses. Viimase puhul on põhjuseks see, et McConaugheyle antakse väga vähe ekraaniaega ja näib, et ta mängib tõhusalt iseennast.

9 Parim: River Phoenix – Stand By Me (1986)

Üks Kingi armastatumaid romaane, Keha, sai Rob Reineri üheks armastatumaks filmiks: Seisa mu kõrval. See kohandus on üks väheseid, millel on ühtlaselt silmapaistvad esitused. Iga näitleja, eriti keskne nelik, pühendub täielikult oma vastavale rollile ja osutub meeldivaks esituseks.

Eelkõige on River Phoenix meisterlik. Ükski edasiantud emotsioon pole midagi muud kui täiesti orgaaniline. Lõpuks pole see mitte ainult suurepärane esitus Stephen Kingi adaptsioonis, vaid see on vaieldamatult Phoenixi pärandroll.

8 Märgist mööda lastud: George C. Scott – Firestarter (1984)

Kui halvim, mis üks õudusfilm olla saab, on igav, siis teine ​​halvim on juustune. Tulehakatus1984. aasta Kingi adaptsioon, kus osaleb Drew Barrymore, teeb mõlemad patud. Sellegipoolest mängis ta peaosa teises Kingi adaptsioonis (Kassisilm) järgmisel aastal. Kuid kumbki projekt pole üks neist Drew Barrymore'i parimad filmid. Üks neist TulehakatusPeamine probleem seisneb selles, et Barrymore esitab oma täiskasvanud kaasnäitlejatest parema esituse.

George C. Eriti segab tähelepanu Scott. Ta põrkab seintelt tagasi igas stseenis, milles ta osaleb. Näitlejal on võimalik rolliga lõbutseda viisil, mis lõpptootes läbi paistab. Kuigi see aeg-ajalt osutub tõhusaks, võib see osutuda ka ülivõimsaks.

7 Parim: Kathy Bates – Misery (1990)

Viletsus on ainus Stephen Kingi romaanil põhinev film, mis võitis Oscari. See oli parima naisnäitleja Oscari auhind ja Kathy Bates poleks saanud seda rohkem teenida. Tema esitus on kasvava kinnisidee libisev skaala.

Batesi Annie Wilkes on kohutava hirmu allikas, kuid terroriseeritu ei saaks sellest temaga vestlemisest aru. Selle tegelase esitus muudab ta mitte ainult hirmutavaks ja huvitavaks, vaid ka jahmatavalt usutavaks. Kathy Batesi tõttu näib Annie Wilkes olevat isik, keda vaataja võiks näha oma lemmikpoes.

6 Missed The Mark: Damian Lewis – Unenäopüüdja ​​(2003)

Stephen Kingi arvukatest teatritöötlustest ei jää ükski päris sarnaseks Unenäopüüdja. Film on täiesti ebajärjekindel, mis pole algmaterjali arvestades üllatav. Tegelikult ei meeldi Kingile endale tema enda raamat, jutustav Veerev kivi: "Mulle ei meeldi Unenäopüüdja väga palju."

See muudab Damian Lewise liiga entusiastliku (kergelt sõnastatuna) esituse mõnevõrra arusaadavamaks. Ta kriiskab, karjub ja räägib iseendaga mootorsaaniga sõites. See on mõeldud viitama mingisugusele tulnuka valdusele, kuid see on häkkimise standupi rutiin. Sellise kaootilise lavastuse puhul jääb publik mõtlema, kas see oli näitleja valik või lavastajaõpetus.

5 Parim: Jack Nicholson ja Shelley Duvall – The Shining (1980)

Säravtoodang on kurikuulus. Kahjuks hõlmab see režissöör Stanley Kubricku otsest väärkohtlemist Shelley Duvalli vastu. Kui eetiline jälestus kõrvale jätta, siis lõpptulemus oli üks kinoajaloo tugevaimad naistegelased. Duvall on Wendy Torrance'i rollis nii veenev, et peegeldab kergesti Nicholsoni kuulsamat esitust oma vallatud abikaasana.

Aastakümneid pärast filmi linastumist on raske mitte pidada Jack Torrance'i üheks kinoajaloo kurikuulsaimaks ja legendaarsemaks kaabakaks. Seda laialdast austust poleks Jack Nicholsonita.

4 Märgist mööda lastud: Wes Bentley – Dolani Cadillac (2009)

Aeg-ajalt läheb Stephen Kingi adaptsioon otse videosse. puhul pole see kuigi üllatav Dolani Cadillac, mis põhineb ühel Kingi vähemtuntud novellil. Peamine põhjus, miks seda filmi kinolinastust vahele jäi, on aga lihtne mõista peaosatäitmise tõttu.

Kaabaka roll, nagu mängis Christian Slater, on lõbus. Wes Bentley kujutatud peategelane on tühi leht. Mees taotleb kättemaksu oma naise surma eest. Ent Bentley emotsioonivaeguse järgi otsustades ei saaks keegi sellest kunagi teada.

3 Parim: Sissy Spacek ja Piper Laurie – Carrie (1976)

Stephen Kingi teose esimene adaptsioon, Brian De Palma Carrie, esitati kaks etendust, mis seadsid igavesti kõrgele lati. Kulisside taga Carrietoodang, oli nimitegelase valimine raske. Väga nõutud roll läks lõpuks Sissy Spacekile ja tema casting tundub saatuse värk.

Kui Spaceki Oscarile nomineeritud osatäitmine Carrie rollis on muljetavaldav, siis Piper Laurie Oscarile nomineeritud esitus tema ema rollis on sama muljetavaldav. Enamikku Laurie stseene jagatakse Spacekiga ja nende üksteisega piirnemine pole kunagi vale. Lõpuks, kui Carrie on oma võimetest täielikult teadlik, oleksid mõlemad näitlejad võinud maastikku kergesti närida. Selle asemel on film ja ka etendused piirangute ja väärkohtlemise peent meditatsiooni.

2 Missed The Mark: Dale Midkiff – Pet Sematary (1989)

Algne adaptsioon Lemmikloomade surnuaed oli lõbus esinemine Fred Gwynne'ilt Jud Crandallina. Kahjuks on Jud Crandall kõrvaltegelane. Peaosa kuulub Dale Midkiffile Louis Creedina ja parim, mida tema esituse kohta öelda saab, on tema rõhutatud karjumine sõna "ei". Tema tõttu, projekt on lõpuks üks parimaid kassifilme erinevalt leinauuringust.

Tegelane Louis Creed kaotab aasta jooksul suure osa oma elurõõmust Lemmikloomade surnuaednarratiiv. Tema edasiantud reaktsioonid äärmiselt traumeerivatele sündmustele kõlavad aga nii õõnsalt, et on sageli karikatuursed.

1 Parim: Keith Gordon – Christine (1983)

Nicholson on Stephen Kingi adaptsioonis ja võib-olla ka kogu kinos kõige kuulsam hullunud esitus. Kihilisem esitus kuulub aga absoluutselt Keith Gordonile John Carpenteri kohutavas teoses Christine.

Filmi alguses nähtud Arnie Cunninghami publiku ja selle läbipekstud koleduse vahel, millest ta lõpuks saab, on selge erinevus. Sisuliselt mängib Gordon kaks etendust ja mõlemad tunnevad end täiesti orgaanilisena ja üksteisega seotud.

Edasi20 näitlejat, kes EI tahtnud oma kaasnäitlejaid suudelda

Autori kohta